Peeter A. Speek

Peeter A. Speek (1931)

Peeter Aleksander Speek (16. [vkj 4.] juuni 1873 Lipardi talu, Laguja – 17. juuni 1968 Leesburg, Virginia, USA) oli eesti ajakirjanik, poliitik ja ühiskonnategelane.

Noorus ja õpingud

Peeter Speek sündis taluperemees Peeter Speek vanema (surnud 1873) ja Ann Kruuse pojana. Tema vanem vend oli kirjanik ja kooliõpetaja Jaan Speek. Noorelt jäid vennad isata ja nende kasvatajaks sai kultuurihuviline võõrasisa Hendrik Tamberg, kes koos vend Peetriga oli 1880. aastal Pangodis asutanud puhkpilliorkestri.

Jaan ja Peeter Speek said hariduse Laguja külakoolist ja Kastolatsi õigeusu kihelkonnakoolist. Hiljem läksid vendade teed lahku.

1890. aastal lõpetas Peeter Speek Tartu Õpetajate Seminari, misjärel ta täiendas end veel Peterburi pedagoogikumides aastail 1891–1894. Peterburis oli ta pedagoogika ja agronoomia kursusel. Sealse õpetajate kooli lõpetas ta 1894. aastal. Seeläbi jõudis ta õpingutega kaugemale enamikest tolleaegsetest noortest.

1894–1899 töötas ta Lõuna-Eestis kooliõpetajana, tõustes viimaks koolijuhatajaks. Kooliõpetajaks oli ta Raadi vallas Lohkvas 1894, Rannu kihelkonnakoolis 1894–1895. 1895–1896 oli ta Kaarepere ministeeriumikooli juhataja, 1896–1899 Lohusuu ministeeriumikooli ja pedagoogilise kursuse juhataja.

Sealt läks Speek omavalitsusteenistusse Pihkvasse. 1899–1901 töötas ta Pihkvas statistikuna, 1901. aastal naases aga Tartusse. Haridustee jätkamiseks oli Speek 1901–1903 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas vabakuulajaks.

Revolutsionäär

Speek Uudiste toimetajana

Kuna see kõik noort Speeki ei rahuldanud, siirdus ta 1901. aastal Tartus Oleviku toimetusse. Sellega algas Speegi võitlus eesti rahva vabaduse eest vene šovinistliku ülemvõimu ja saksa aadlike vastu. Aasta varem oli Karl Koppel Ado Grenzsteinilt Oleviku ära ostnud ja teinud oma abikaasast Marie Koppelist selle peatoimetaja. 1901. aastal sai Speek Oleviku üheks toimetajaks, mis töökohal oli ta 1902. aastani.

Seejärel asutas end sotsialistiks pidav Speek oma ajalehe Uudised, millega sekkus otsustavalt Eesti avalikku ellu. Uudiste esimene number ilmus 3. detsembril [vkj 20. novembril] 1903. Noorte haritlaste, kellele olid vastuvõetamatu nii rahvuslik-kodanliku Postimehe kui ka Tallinna radikaalide Teataja suund, radikaalne ajaleht kujunes sotsiaaldemokraatliku partei föderalistliku haru häälekandjaks. Lisaks Speegile olid lehe olulisemad kaastöölised Mihkel Martna ja Hans Pöögelmann. Samuti olid kaastööliste seas vennad Gottlieb ja Karl Ast ning Eduard Vilde. Speegi ja Uudiste üheks peamiseks vastaseks sai Jaan Tõnissoni Postimees. Uudiseid toimetas Speek 1905. aasta revolutsioonini tõusva eduga.

Speegi Uudiseid pidasid enda eestkõnelejaks näiteks noor Jüri Vilms ja tema mõttekaaslased. Muid lehti, nagu Tõnissoni Postimeest, loeti vaid selleks, et õppida oma vastaseid paremini tundma ja anda sobival hetkel löök nende nõrgimasse kohta.

Kui puhkes revolutsioon, asus Speek organiseerima Eesti-põhist sotsialistlikku parteid. 1905. aasta kevadel avaldas Speek esmakordselt nõudmise Vene keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. Sestap hakati Tartu sotsiaaldemokraate kutsuma föderalistideks.

Speeki on tituleeritud ka Eesti rahvusliku sotsialismi rajajaks.

Tema juhtimisel asutati augustis Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus, mis kasvas 1905. aasta lõpuks Eesti suurimaks poliitiliseks ühenduseks. Lisaks Speegile oli üks selle juhte samuti Kagu-Eestist (Orava vallast) pärit Gottlieb Jaan Ast. Uudised sai ESDTÜ häälekandjaks ja seeläbi sisuliselt Eesti sotsiaaldemokraatia häälekandjaks üldse.

8. novembril 1905 avaldatud ESDTÜ programmi projektis taotleti muude punktide seas Venemaa muutmist demokraatlikuks vabariigiks, kõigile rahvastele täielikku omavalitsust, rahvaste üheõiguslikkust ning emakeelset asjaajamist. ESDTÜl oli osakond Tallinnas, Tartus, Narvas ja mitmes Lõuna-Eesti asulas.

ESDTÜ oli põhiliselt erinev Venemaa Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist. ESDTÜ soovis VSDTP ülesehitamist föderalismi põhimõttel ja nõustus olema selle koosseisus autonoomse parteina. VSDTP sellega ei nõustunud.

Seepeale nõudis Speek lahkulöömist ülevenemaalisest sotsiaaldemokraatlikust parteist.

Föderalistide autonoomiapüüdega olid vastuolus ka mitmed Speegi kaastöölised, kes revolutsioonilaines esile kerkisid ja kujunesid edaspidi Eesti sotsiaaldemokraatide juhtideks. Nii olid Mihkel Martna, Karl Ast ja August Rei ägedad Eesti autonoomia vastased, järgides Marxi teesi, mille kohaselt proletariaadil ei ole isamaad.

Revolutsiooni taandudes ESDTÜ tegevus hääbus. Vene võimude jälitamine sundis Speegi juba 1905. aasta lõpus põgenema. Esialgu varjas ta end Narvas vend Jaani juures, hiljem õnnestus tal Soome pääseda. 11. detsembril 1905 põgenes Speek Šveitsi ning enam ta Eestisse tagasi ei pöördunudki.

1906–1907 oli ta põrandaalusena Peterburis, toimetades ajalehti Kiir ja Töö. Seejärel veetis ta aasta (1907–1908) Berliinis.

Elu USAs

Speek USAs

1908. aastal siirdus Speek USA-sse, kuhu jäi elu lõpuni.

Speegi enda sõnul oli tal USA pinnale Ellis Islandile jõudes taskus 4 senti ja vaevalt teadis ta rohkem sõnu inglise keeles. Ta oli veendunud sotsialist, kelle eesmärgiks oli tööliste klassiteadlikkuse tõstmine ja klassivõtluse juhtimine.

1909–1910 toimetas ta oma vaheda sulega eestikeelset sotsialistlikku ajalehte Uus Ilm, mis ilmus edasi kuni 1989. aastani, muutudes hiljem kommunistlikuks. Speek oli kirjavahetuses Eduard Vilde abikaasa Linda Jürmanniga ja kutsus teda New Yorki Uut Ilma toimetama. 1910. aasta kevadel siirduski Jürmann USAsse, märtsis 1911 järgnes talle Vilde. Vilde pidi aga pikka aega veetma Ellis Islandi immigratsioonivanglas ja ei kohanenud New Yorgis. Juba juulis 1911 lahkusid Vilde ja Jürmann tagasi Euroopasse. Speek tundis hiljem oma mälestustes süüd, et ta armsad sõbrad pidid selliseid ebameeldivusi kannatama.

Olles juba varem tõstatanud Eestile omavalitsuse saamise idee, võitles Speek selle eest ka pagulaspõlves ning hiljem USAs elades.

Siirdunud riigiteenistusse tööstusolude komisjoni (United States Commission on Industrial Relations) juhatajana, rändas Speek läbi kogu USA. Selle töö käigus külastas ta töölaagreid, töölisbarakke, hobode kokkutulekuid, intervjueeris tööandjaid ja erinevaid avalikke teenistusi. Selle töö käigus kirjutas Speek kümneid raporteid, mis said komisjoni poliitika ametlike juhtnööride aluseks ning inspireerisid töörände ajakirjanduslikku käsitlust. Speegist sai töörände teemadel tunnustatud autoriteet.

Sel perioodil loobus Speek revolutsioonilisest sotsialismist ja asus pooldama strukturaalseid reforme. Ta aktsepteeris USA poliitilise ja majandusliku süsteemi aluseid ning töötas selle institutsioonide paremaks muutmise nimel.

Pärast kaht New Yorgis veedetud aastat rändas Speek läänerannikule, kus aastail 1910–1915 jätkas õpinguid Wisconsini Madisoni ülikoolis kindlustusküsimuste alal. 1912. aastal omandas ta magistri- ja 1915. aastal doktorikraadi. 1917–1929 töötas Speek USA Kongressi raamatukogus ametnikuna ja 1917–1927 Ida-Euroopa osakonna juhatajana. 1917. aastal abiellus ta Frances Valiant Speegiga.

Eesti Vabariigi loomisaegadel võitles Speek USAs Eestile eluõiguse saamise eest. Ta pidas arvukalt loenguid Eesti tutvustamiseks, olles väsimatuks üksiksõduriks oma sünnimaa eest. Edaspidi sai Speegist agar kaasalööja eestluse ja Eesti probleemide arutelus.

1924. aastal kuulutati Eestis, et Speek tulevat lähiajal Eestisse pidama loenguid Ameerika olude kohta.

Kongressi raamatukogust siirdus Speek tööministeeriumi teenistusse, kus töötas pensionile siirdumiseni. Ühtlasi oli Speek arvestatav sotsioloog.

Väliseesti liikumine ja elu lõpuaastad

Speek oma elamu juures Eestist saadetud kase kõrval

Speek avaldas 1936. aastal romaani "Attaboy! Jutustus eestlaste elust Ameerikas". Samuti avaldas ta eriteoseid kasvatuslikest ja ühiskondlikest probleemidest. Ta elas Arlingtonis Virginia osariigis.

Speegi koduaias USAs kasvas Eestist saadetud kask, mis pärines Tartu Ülikooli õppemetskonnast.

Speek oli üks silmapaistvamaid väliseestlaskonna ideolooge. Vanaduspõlves elas ta aktiivselt kaasa Eestile, eestlusele ja väliseestlaskonnale. Abikaasa sõnul oli ta alati õnnelik ajalehte saades ja eestlastega kokku puutudes ning armastas väga oma sünnimaad. Ta elas kõrge vanuseni, kuid viimasel eluaastal nõrgenes pidevalt. Kirjavahetuses Vaba Eesti Sõnaga märkis ta vahel, et peab väsimuse tõttu kirja lõpetama.

14. juunil 1968 viidi ta Leesburgi linna Loudon Memorial Hospitali, kuna ta tervislik seisund oli muutunud kriitiliseks. Haiglas külastas teda abikaasa, kes kõneles Peetriga surivoodil. Peeter sai kõnelustest aru, kuid ei suutnud enam vastata, püüdes siiski sosistada. 16. juunil oli tema 95. sünnipäev, mispuhul abikaasa viis talle haiglasse juubelikirjutisega ajalehe Vaba Eesti Sõna. Ta oli ka lugenud juba varem teda juubeli puhul käsitlenud ajalehte Meie Tee.

Päev hiljem nõrgenes ta pidevalt, kuni suri vaikselt. Kogu selle aja oli abikaasa tema kõrval.

Vastavalt Speegi suulistele ja kirjalikele juhtnööridele tuhastati tema põrm leinateenistuseta ja tuhk paigutati pronksist urni, mis jäi tema kodukohta Leesburgi Virginias.