Vello Kõiv Ülemnõukogu saadikuna 1967. aastal
Vello (ka Voldemar[1]) Kõiv (3. aprill 1914 – 5. aprill 1997) oli Päidla traktorist ja künnimeister, kellest Nõukogude okupatsioonivõimud tegid sotsialistliku töö kangelase, Lenini ordeni laureaadi ja ENSV Ülemnõukogu liikme. Kohalikud kutsusid teda Kuldadraks.
Elulugu[]
Kõiv sündis 1914. aastal taluperes. 1931. aastal ostis tema isa Peeter Kõiv endale päriseks Uibo talu. 1938. aastast töötas Vello Kõiv sulasena.
Ta abiellus Pangodi vallast pärit Ella Pastakuga (1922–2000) ja sai temaga 8 last.
Kõiv oli üks esimesi liitujaid kodukandis asutatud Järvesalu kolhoosiga, kus töötas põllundusbrigadiri ja arvestajana.
1953. aastal toodi Kõiv esile negatiivse näitena Otepää Masina-Traktorijaama Poliitosakonna ajalehes Kõrge Agrotehnika. Nimelt oli ta agitaatoriks Päidla külanõukogus kohalike nõukogude valimisel. 4. veebruaril pidi ta olema agitpunktis valves, kuid ei tulnud kohale ega teatanud sellest ka agitpunkti juhatajale M. Tedrele. Lisaks sellele toodi välja teisigi puudusi agitpunkti töös, nii puudus ukse juurest loosung ja ei olnud välja pandud saadikukandidaatide elulugusid valijatele tutvumiseks.[2]
1960. aastal lõpetas Kõiv Helme Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli juures korraldatud traktoristide kursused ning asus tööle kodukolhoosi.
Vello Kõivu valimisplakat (1967)
Kõiv võitis tööka ja taibuka mehhanisaatorina kolhoosiliikmete lugupidamise. Eriti tulemusrikas oli talle 1965. aasta, mil ta tuli sügiskünnil traktoristide võistluses Eestis esikohale. Traktoriga T-74 täitis ta võistluse käigus 73,2 vahetusnormi, kündes 300 hektarit. (Teistel andmetel täitis ta 274 vahetusnormi ehk 1201 pehmekünnihektarit.[3]) Kõivule määrati ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi esimene preemia, mälestusmedal "Kalevipoeg kündmas" ning kommunistliku põllumajandusministeeriumi aukiri.
1966. aastal töötas Kõiv samuti hästi, tehes ainuüksi sügiskündi 279 hektaril, kusjuures kolhoosi sügiskünniplaan oli 450 hektarit.
Teravilja- ja söödakultuuride tootmise ja varundamise suurendamisel saavutatud edu eest anti Kõivule 1966. aastal sotsialistliku töö kangelase nimetus koos Lenini ordeni ja kuldmedaliga "Sirp ja Vasar". Kõiv püsis Valga rajooni ja Eesti künnitraktoristide juhtgrupis veel viis aastat.
Vello Kõiv oktoobris 1979
1966. aasta aprillis sai Kõivust NLKP liikmekandidaat ja aastail 1967–1971 kuulus ta ENSV Ülemnõukogusse. Ülemnõukogus oli ta põllumajanduskomisjoni liikmeks.[4]
Kõiv kuulus pikka aega Järvesalu kolhoosi juhatusse. Alates 1971. aastast oli ta personaalpensionär, käis aga edaspidigi traktoril kündmas. Kõiv elas Mõisajärve ääres.
1974. aastal asutas Kõiv nimelise rändauhinna. Selleks oli kolme korpusega miniader, mille valmistasid Helme Kutsekeskkoolis mehhanisaatoriks õppijad. Miniader oli kinnitatud tumepruunile alusele, millel oli hõbeplaat pealiskirjaga "Sotsialistliku töö kangelase Vello Kõivu rändauhind. Asutatud 1974". Igal aastal kinnitati alusele plaat võitja nime, majandi nimetuse ja aastaarvuga. Mehhanisaator, kes oleks selle saanud kolm korda järjest või viie aasta jooksul kolm korda vaheldumisi, oleks selle omandanud jäädavalt. Rändauhinna andis üle Kõiv isiklikult.[5]
21. septembril 1979 autasustati teda Tööveterani medaliga.[6]
Pärast Eesti vabanemist päris Kõiv oma isale kuulunud Uibo talu.
Kõiv suri 5. aprillil 1997 ja on maetud Otepää uuele kalmistule.
Viited[]
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2492:113
- ↑ Kõrge Agrotehnika, 6.02.1953
- ↑ [1]
- ↑ ENSV Teataja
- ↑ Heino Mägi, Karl Veri. Valga rajoon. Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn 1983.
- ↑ ENSV Teataja