Karl Soonpää 1930ndate lõpul

Karl Johannes Soonpää VR II/3 (kuni 13. veebruarini 1939 Karl Johannes Soonberg; 2. märts [vkj 18. veebruar] 1895 Kotka talu, Sassi – 15. juuni 1944) oli Eesti riigitegelane ja agronoom.

Karl Johannes Soonberg sündis Pangodi vallas Kotka talus. Tema isa Gustav Soonpää (1864–1942) oli samast kohast pärit talurentnik, ema Rosalie Soonberg (neiupõlvenimi Kukk; 1863–1925) oli pärit Ketnerist Kuki talust. 1903. aastal sündis tema vend Leo Soonpää, kellest hiljem sai kunstiajaloolane ja -kriitik.

Ta käis 1902–1905 Tamsa algkoolis, 1905–1906 Luke vallakoolis ning 1906–1907 Nõo kihelkonnakoolis.

1908. aastal astus Karl Soonpää Tartu Aleksandri gümnaasiumi, mille lõpetas 1914. aastal. Samal aastal astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda,[1] kus õppis kuni mobiliseerimiseni 1916. aastal. 1914. aastast oli ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

Esimese maailmasõja ajal, mobiliseerituna Vene keisririigi sõjaväkke, õppis ta Taškendi lipnikekoolis. Ta lõpetas sealse kursuse 1. detsembril 1916. Seejärel võitles ta rindel 8. Soome kütipolgu koosseisus (1916–1917) ja sai Tarnopoli all pealetungil haavata. Haavatuna saadeti ta Tartusse ravile, kust ta pärast tervenemist siirdus novembris 1917 Tartus asunud Eesti Tagavara Jalaväepataljoni.[2]

Vabadussõjast võttis Soonpää osa 2. jalaväepolgu ridades kuni sõja lõpuni. Ta teenis Vabadusristi lahinguis ülesnäidatud vahvuse eest. 11. juunil 1919 ülendati ta alamleitnandiks ja 20. veebruaril 1920 leitnandiks.

Vabadussõjast osavõtnuna sai Soonpää tasuta kõrghariduse. Samuti sai ta tasuta maad: asundustalu Luunja vallas Põvvatus. Pärast sõja lõppu siirdus ta Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda, mille lõpetas 1926. aastal cum laude. Vahepeal oli ta 1924–1925 Asunike ja Riigirentnike Liidu põllumajanduslik nõuandja Tartumaal ning 1925–1926 Tartumaa maa-agronoom.

1923. aastal abiellus ta Luke külast pärit Antonie Adamsoniga. Neil sündisid tütred Helju Laine (1925) ja Helvi Maie (1929) ning poeg Henn (1930).

1926. aastal siirdus Soonpää poliitikasse. Ta valiti III, IV ja V Riigikogu liikmeks. Ta kuulus Asunike Koondisse ja alates parteiühinemisest 1932. aastal Ühinenud Põllumeeste Erakonda. 1926–1934 oli ta Asunike Koondise abiesimees ning alates 1929. aastast juhatuse liige. 9. detsembrist 1927 kuni 4. detsembrini 1928 oli ta töö- ja hoolekandeminister Jaan Tõnissoni valitsuses ning 4. detsembrist 1928 kuni 9. juulini 1929 põllutööminister August Rei valitsuses. 26. juulil 1929 sai ta riigikontrolöriks ja jäi sellele ametikohale kuni bolševike tulekuni, mil ta vallandati 10. juulil 1940.

1929–1934 oli Soonpää ka ajakirja Uus Talu toimetaja. 1932–1935 oli ta OÜ Lihaekspordi juhatuse esimees ning 1934–1936 Põllupidajate Ühispanga nõukogu liige.

Soonpää pidas 13. septembrist 1939 kuni 22. juunini 1940 päevikut, kuhu pani kirja valitsuse istungitel räägitut ja muid tähelepanekuid Eesti elu kohta. See päevik on oluline ajalooallikas Eestile saatuslike aegade kohta.

Karl Soonpää Sultsi talus

Vaatamata Luunja vallas Vabadussõjas võitlemise eest tasuta saadud maale otsustas Soonpää naasta oma kodukanti. 1935. aastal ostis ta oma sünnivallas Etsaste külas Sultsi talu. Seal viis ta ellu suureulatuslikke maaparandustöid. Kui ta 1940. aastal vallandati, asus ta sinna tööle.[1]

Karl Soonpää kuulus nende väheste kõrgete riigitegelaste hulka, kes pääsesid 1941. aasta juuniküüditamisest. Ta oli 14. juuni varahommikul oma tuttavatelt teada saanud, et Elva raudteejaama on koondatud suur hulk kahtlasi raudteevaguneid. Soonpää võttis kodust jalgratta ja pages, pealelõunal lahkus talust tema abikaasa Antonie koos lastega. Karl Soonpää varjus koos ümbruskonna mõne mehega metsadesse. 22. juunil saadi teada sõja algusest ja mehed varjasid end metsavennana kuni piirkonna vabastamiseni juulis.

Seejärel kutsuti ta uuesti moodustatud Tartu Maavalitsuse põllumajandusosakonna juhatajaks ja oli sel ametikohal 1941. aasta detsembrini.

1942. aasta alguses naases Soonpää kodustele talutöödele. Uuesti kodutallu siirdudes asus ta täie jõuga kommunistide poolt jagatud ja lagastatud talu kordaseadmisele. Ta muretses endale noort tõupuhast karja ja asutas uusi kultuurheinamaid.[1]

Alates põllumajandusjuhtide instituudi sisseseadmisest oli Soonpää Elva valla põllumajandusjuht ja hiljem ühtlasi Eesti Põllumajandusliidu Elva vallaosakonna juhataja. Samuti kuulus ta Omakaitse ridadesse omakaitsekohuslaste rühmaülemana.[1]

Ta hukkus 15. juunil 1944, olles koos kahe mehega Elva lähedal metsas Omakaitse teenistusülesannetes jälitamas Nõukogude diversante. Samal kohal oli ta täpselt kolm aastat varem varjanud end küüditamise eest. Tulevahetus toimus 15. juuni varahommikul, mille käigus Soonpää sai surmavalt haavata. Temaga koos langes naabriperemees Herman Tikop, kes oli ka 1941. aasta juunis olnud Soonpää saatusekaaslane.[1]

Matusetalitus toimus 19. juunil 1944 Elva kalmistul. Soonpääd jäid leinama abikaasa Antonie Soonpää koos kahe tütre ja pojaga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti Sõna, 20.06.1944, lk 2.
  2. ERA.2124.2.590

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.