Loodi veski oli vesiveski Elva jõel praegusel Räbi lõunapiiril Kastolatsiga. Sellest ülesvoolu jäi Kiisa veski, allavoolu Elva veski.
Veskit on esimest korda märgitud 1839.[1] ja 1843. aasta kaardil.[2] Ilmselt oli see veelgi vanem, kuna juba 1928. aastal ei mäletanud vesiveski asutamist isegi vanemad inimesed.[3]
See kuulus Kastolatsi külasse jäänud varasema Loodi talu juurde. 1930ndatel, kui Loodi ja Metsakuru talul oli sama omanik Karl Lausing, võeti Loodi talust enamik hooneid lahti ja pandi Metsakurul uuesti üles. Loodi jäi justkui veskitaluks. Loodi veski oli kolmekorruseline, nagu sel ajal tavaline. Veskis jahvatati lihtjahu, ülesõelajahu, tehti ka tangu.[4] Sellest sai leiva- ja sepikujahu, püülijahu seevastu tehti Hellenurmes.[5]
Allavoolu jäänud Elva ja Palunurme veski olid Loodiga võrreldes suured veskid.[6] Siiski oli ka Loodi veski suure veejõuga, ei kannatanud kunagi veepuuduse all ja oli seega Vana-Otepää valla rahvale väga tarvilik.[3]
Vana-Otepää vald ei olnud rahul asjaoluga, et pool veskijärvest kuulus Päidla mõisa riigimaale. Leiti, et kuna veskiomanik ei ole kogu veskile tuleva vee omanik, ei saa ta vett korraldada ja laiendada, juhul kui piirimaa omanik on selle vastu. Et veskisse oleks julgem uut sisseseadet soetada ja ehitusi laiendada, tegi vald 1928. aastal pöördumise, kus nõudis, et on tingimata vajalik anda kogu veskijärv Loodi veski omandisse. Tarbe korral peeti vajalikuks sundvõõrandamist.[3]
Pärast Esimest maailmasõda tõi veskimees Karl Lausing Peterburist kaasa elektridünamo, mis pandi Loodi veskisse üles. Tänu sellele põlesid veskis väikesed autopirnid.[7] Niisiis on Loodi veskis olnud ka elektrijaam.[8]
Möldriks oli Loodi veskis Karl Luik,[9] kellele veski oli 1938. aastani rendile antud. Hiljem sai Luigest punaste aktivist.[6]
Pärast rendilepingu lõppu võttis Karl Lausing veski enda kätte. Varasema vesiratta asemele panid Lausing ja Ferdinand Konno koos turbiini, mille oli Elvas valmistanud Tiimann. Turbiiniga oli veskil parem jõudlus ja tööks kulus vähem vett. Turbiinil sai ka labad kinni keerata, siis jooksis vesi lihtsalt läbi.[6]
Veski juures oli tööd aasta läbi. Suvel pidi veski heina ajal kaks kuud seisma, kuna seadus käskis vee maha lasta, et heinamaad oleks kuivemad. Kevadel suurvee ajal oli vett jälle ülearu. Siis sai võlli külge panna kreissae ja sellega katuselaaste ning -sindleid lõigata. See oli kerge ja ei võtnud turbiinilt palju jõudu. Võlli külge sai ühendada igasuguseid riistu.[6]
Veski käis ka kartulivõtu ajal. See sai käia mõned tunnid päevas, siis tuli oodata, et vesi jälle paisu taha koguneks. Suurvee ajal oli ülejääk kaks korda, kuid siis oli teine probleem: ei olnud ärajooksu, kukkumist. Ilma äraminekuta polnud aga turbiinil jõudu. Sügisel, kui rehepeks läbi sai, toodi veski juurde aurumasin ja jahvatati sellega, välja arvatud siis, kui sadas palju vihma. Veskile oli väga pikk järjekord: seal käis terve küla, ka kirikuvallast.[6]
Veski juures oli Lausingul kruuspink ja palju puutööriistu. Tihti tükkisid veskilised neid varastama. Siis kõrvetas Lausing puust tööriistadele kolviga peale: "LOODI VESKIST VARASTATUD".[10]
1940. aastal jagasid okupatsioonivõimud Lausingu maad kolmeks, uusmaasaajad Pleier ja Klaassepp said osa maast ning asusid kohe metsa langetama ja Otepää turule müüki viima. Veski jäi aga esialgu Lausingu kätte.[11] Pärast uusmaasaajate väljakolimist lõhkus ta Metsakuru vanas talutares ärklitoa lahti ja pani selle veskisse üles, et talus oleks vähem ööbimisruumi, kuna uusmaasaajaid suruti vägisi sisse. Kui oli palju vett ja jahvatust, oli Lausing alati veskil, ärklitoas oli tal ka voodi.[12]
Saksa okupatsiooni ajal kehtestati jahvatamisele kvoodid. Jahvatamine käis tšeki järgi ja normi pealt tuli osa anda sõjaväe tarbeks.[6] Veskitöö eest maksti vaka pealt matti.[10] Tegelikkuses normi ei järgitud, žurnaali kanti andmed nii, nagu oli lubatud, kuid jahvatati rohkem. Kuna kõik soovisid jahvatada rohkem kui lubatud, toodi veskisse pangedega puskarit ja Lausing viis seda napsimehest Otepää politseikomissarile kapten Anton Soosalule (1906–1946).[6]
Pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1944. aastal võeti veski kooperatiivi kätte. Karl Lausingu poeg Jaan Lausing sai kuu aega olla kooperatiivi mölder, seejärel saadeti ta vangilaagrisse.[10]
Loodi veskijärv on tänapäeval säilinud. Veski müüridele on rajatud Tooma talu.
Praegune pais Elva jõel on natuke madalam, kui see veski ajal oli.[13]
Viited[]
- ↑ C. G. Rückeri Liivimaa erikaart
- ↑ EAA.2072.3.38c leht 1
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Postimees, 22.03.1928
- ↑ Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 39.
- ↑ Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 56.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 59.
- ↑ Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 23.
- ↑ Endel Susi. 'Vana-Otepää – seitsme professori noorpõlvemaa. Pärnu 2014. Lk 11.
- ↑ Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 25.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 61.
- ↑ Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 66.
- ↑ Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 108.
- ↑ Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 197.