Näkijärv (ka Sillajärv, Suurjärv, Silla Suurjärv, Päidla Suurjärv) on järv Päidla külas Ahvenjärvest paarsada meetrit lääne pool. See on suuruselt neljas järv Päidla järvestikus.

Näkijärv on nelinurkse põhiplaaniga ja 11,7 ha suurune rohketoiteline makrofüüdijärv. Vesi on rohekaskollane, keskmise läbipaistvusega. 1972. aastal oli taimestik üsna liigirikas ja arvukas (24 liiki veetaimi) ning kattis suurema osa järvest.[1] Näkijärv on rohkete allikate ja lubjarikka veega.

Järve kaldajoone pikkus on 1416 m. Põhjakaldal suure veealuse kivi juures on ka hea ujumiskoht. Järve sügavus koos lendmudaga on 5 m, sellest vee sügavus 4 m. Kõige sügavam on järve keskosa.

Kaldad on enamasti kõrged, kaetud põldude ja metsaga. Kohati piirab veepeeglit õõtsik. Kirdenurgas suure veealuse kivi juures on liivane ujumiskoht, mujal katab põhja must järvemuda.[1] Järve kaldal on üks elamu (Järve talu), kaugemal Ahvenjärve poole on veel üks majapidamine (Silla talu).

Esimest korda on järve ajalooallikates mainitud 1688. aasta kaardil Suurjärve (Suur Jerw) nime all.[2]

Läbivool peaaegu puudub. Järve vesi on rohekaskollane, keskmise läbipaistvusega (2,8 m), üsna hästi segunev. Mõnel talvel jääb järv ummuksile.[1]

Näkijärv on madal, keskmiselt kareda- ja heledaveeline järv. 2013. aastal oli vee seisund pH järgi kesine (keskmine pH 8,43), üld-N järgi (0,83 mg-N/l) hea, üld-P (0,025 mg-P/l) järgi väga hea ja läbipaistvuse järgi (läbipaistvus 2,7 m) hea. Järve üldseisund fütoplanktoni näitajate alusel oli väga hea. Järves registreeriti 2013. aastal 47 liiki veetaimi – 30 kaldavee-, 3 ujulehtedega, 1 uju- ja 13 veesisest taime.[3]

Kaldavees domineerisid 1972. aastal pilliroog ja järvkaisel, veepinnal valge vesiroos ja ujuv penikeel; veesiste taimede hulgas leidus haruldast punakat penikeelt. Suviti esineb sinivetikate õitsemine.[1]

Näkijärv on avara, 4 m laiuse kanali kaudu ühendatud Ahvenjärvega. Mõlemas kasvab üliharuldane nõtke näkirohi, mis kuulub I kategooria looduskaitse all olevate liikide hulka. Tegu on ilmselt boreaalse kliimaperioodi reliktiga, kuigi mõned teadlased oletavad ta päritolu isegi jäävaheaegsest või lähisarktilisest perioodist. Näkirohu säilitamiseks ei tohi järvevee omadusi muuta vee väetamisega ega muul viisil.[4]

Näkirohtu on Näkijärvest leitud esmakordselt 1972, viimati 2005 Helle Mäemetsa poolt. 2005. aastal leidus näkirohtu madalvees põhjakalda puhkekoha juurde rajatud sillakese juures, kus hiljuti oli põhja puhastatud. 2013. aastal liiki ei leitud. Ahvenjärvest leiti näkirohtu 1991, hiljem ei ole enam leitud. Väljaspool Otepää loodusparki on Eestis veel kaks nõtke näkirohu leiukohta, mõlemad on aga ühekordsed leiud.[3]

Näkirohtu ohustab eelkõige eutrofeerumisel toimuv suurekasvuliste taimede ja mändvetika pealetung kasvukohtadele. Lühikeste jahedate suvede tõttu on õitsemine ja seemnesaak ikaldunud, mis on samuti liigi halba seisundit soodustanud.[3] Näkirohtu ohustavad eelkõige veekogude eutrofeerumine ja hapestumine (esimene tõstab, teine langetab vee pH ebasobivale tasemele).

Kaladest elavad Näkijärves koger, linask, haug ja särg. Tõenäoliselt esineb ka ahvenat.[1] Teised liigid ei talu talviseid halbu hapnikuolusid.[4] Näkijärves on arvukalt esindatud suguküpsed 700 – 900 g raskused linaskid, kellel on lisandumas märkimisväärne järelkasv. Linaski kõrval on püügikaladest oluline ka koger.[3] Järvekarbi tühjade kodade kuhjad kinnitavad, et Näkijärvel tegutseb ondatra.[1]

Kuigi Näkijärves on järvemuda varud, on need mittekonditsioonilised suure tuhasisalduse tõttu.[5]

Kõrgus merepinnast[muuda | muuda lähteteksti]

  • 110,2 (1982[6])

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.