Päidla keskaegse asulakoha kederkeraamikat
Päidla keskaegse asulakoha kederkeraamikat
Päidla keskaegse asulakoha keraamikat
Päidla asulakoht (registrinumber 13107) on keskaegne asulakoht Päidla külas peamiselt Päidla talu maadel. See asub Päidla talu ja Elva–Kintsli tee vahelisel alal umbes 100 m laiuse ribana.
Asulakoha avastas arheoloog Andres Vindi augustis 1988.
1992. aastal leidis Vindi maaparandustööde käigus asulakohta ületavast kuivenduskraavist välja tõstetud mullast keraamikat. Leiukoht oli asulaäärne soine ala: peamiselt turvas, kuid on ka kultuurkihti. Turbas esines loomaluid.[1]
Leide asulakohast säilitatakse Tartu Ülikoolis numbrite AI PR 5823, TÜ PR 74, TÜ PR 75 ja TÜ PR 457 all.
Kaev[]
1992. aasta algul leidis Vindi asulakohast maaparandustööde käigus 16. sajandisse dateeritud kaevu. Puust raketega kaev asub äädikatsehhist 150 m kirde pool kuivenduskraavi lõunakaldal.
Ekskavaator oli ühe külje minema viinud, teine pool oli kraavi seina sees alles. Tehtud oli kaev kuusepuust ja süvendatud loodusliku punase savi sisse. Kaevul oli ainult 2 raket, ta asetses umbes 2 m sügavusel maa sees.
Kaev on tehtud poolikust palgist, mille pikkuseks oli 158 cm ja läbimõõt 15 cm. Tapi sügavuseks oli 15 cm ja laiuseks samuti 15 cm, palgi kõrguseks tuli 28 cm. Kaevu sügavus on ligikaudu 74 cm. Väljastpoolt on kaev vooderdatud sinisaviga ja selgesti on näha tema sissekaeve kraavi seina profiilis. Kaevu ülemist raket katsid kultuur- ja künnikiht. Seest oli kaev täidetud aja jooksul sinna kogunenud pinnasega.
Kaevu jäänud pinnase pealmine kiht oli mulla ja savi segu, selle all oli õhuke liivakiht. Edasi kuni põhjani oli rohekas kiht, mis meenutas sõnnikut. Kihis esines õlgi ja kedral valmistatud keraamikat, mida nüüd säilitatakse Tartu Ülikooli kogus numbri TÜ PR 74 all. Kõige põhjas tuli vastu looduslik valge liiv.
Kaevu kahest rakkest allapoole oli pandud kolm lauda – kaks kõrvuti ja kolmas nende peal. Paigal hoidsid neid otsast teravaks tehtud vaiad, mis olid löödud nurkadesse (vaia ümbermõõt 15 cm). Kaevu põhja vastu laudu olid pandud kaseroikad.
Kaevu läbimõõt ühest seinast teise on 92 cm; arvata on, et teine sein oli samasugune. Kuna maaparandus jäi rahapuudusel pooleli, jäi kaev alles. Tartu Ülikooli arheoloogia kabinetis tehti palgist süsinikuproov, millega kaev dateeriti 16. sajandisse (TA 2429, 430 ±40).[1]
Vindi ja Margo Rääk kaevasid kaevu uuesti üles 18. oktoobril 1994, leidsid sealt veel mõned keraamikakillud ja jätsid kaevu avatud olekusse.[2]
Viited[]