Teine maailmasõda (1939–1945) puudutas Päidla ümbrust kõige rohkem 1944. aasta augustis.

1940[muuda | muuda lähteteksti]

Elvas asusid pärast Eesti okupeerimist juunikuus tegutsema kohalikud kommunistid Mikk, Vähi ja Pehk. 30. juunil korraldasid nad miitingu Elva seltsimajas, kus kõnelesid ka dr Hion, Stefanida Kalmet ja hilisem Pühajärve miilits Rein Rõõm. Rahvuslikult meelestatud noored segasid miitingut, lauldes "Eestimaa, su mehemeel". Sellele järgnes juurdlus, kaht noort karistati laulmise eest. Noored said karistusi ka kommunistlike plakatite maharebimise eest Riigivolikogu valimiste ajal. Tugev rahvuslik meelsus Elva noorte seas takistas kohaliku komsomoli organiseerimist.[1]

1941[muuda | muuda lähteteksti]

Otepääl asus Punaarmee 182. Eesti Laskurdiviisi 626. haubitsa suurtükiväepolk, mida juhtis kolonelleitnant Artur Tenno. Polk oli moodustatud mitmetest Eesti väeosadest, peamiselt Tartus asunud 4. Suurtükiväegrupist, kuid sinna sattus isegi mereväelasi. Tenno viidi juuni alguses Venemaale ja tema asemel sai polguülemaks major Bugrov.[2] 22. juunil oli polk Värska laagris. 24. juunil alustas polk liikumist autodel Otepääle, kust võeti varustus ja seati polk lahingukorda.[3] I divisjon formeeriti vana kalmistu taga metsas, II divisjon (ülem kapten V. Paju) gümnaasiumi taga Nüpli tee ääres metsas. Eestlasi jäi polku umbes 10 protsenti.[4] 29. juuni varahommikul lahkus polk Otepäält suunaga üle Petseri Venemaale. Alates 8. juulist osales polk lahingus Porhovi ja Ostrovi piirkonnas. Neis lahingutes tuli suur osa polgust Saksa poole üle.[3]

Metsavennad hakkasid Otepää vallas organiseeruma kohe pärast sõja algust, nende juhiks kujunes kapten Karl Talpak, kes oli olnud Otepää Tarbijate Kooperatiivi juhatajaks. Talpaku juhtimisel hankisid metsavennad relvi, koondasid usaldusväärseid mehi ja pidasid sidet, valmistudes Otepää kaitsmiseks taanduvate punaväelaste hävitustöö eest. Kohalik kommunistide juht E. Tirul korraldas metsavendadele haaranguid paari autotäie meestega.[5]

Nõunis moodustus vendade Kõllide juhtimisel 15-meheline metsavendade grupp. 3. juulil tekkis neil Nõunis lahing ühe punaarmeelaste rühmaga. Partisanidele lõppes kokkupõrge edukalt ja kaotusteta, punaväelased kaotasid edasiseks tegutsemisjulguse. Nõuni mehed tõkestasid puuäketega maantee ja lasid kraavi ühe punaste veoauto koos meestega.[6]

Pärast punaväelaste taganemist ja enne sakslaste tulekut olid omakaitselased ka Raiga talu juures kruusaaugus valves, et venelased tagasi ei tuleks. Äkked olid viidud tee äärde metsa, köied üle tee, et venelaste lähenemisel äkked tee peale tõmmata.[7]

5. juuli keskpäeval levis Otepääl kuuldus, et paari tunni pärast marsivad sakslased linna sisse. Nende asemel tuli taganev Punaarmee väeosa. Taganevad punaväelased liikusid läbi Otepää kolm päeva, 8. juulil liikus veel üksikuid korratuid salku. Viimased läbi Otepää taanduvad punaväelased olid 8. juuli õhtul kaks meest ühe hobuse seljas. 9. juulil valitses Otepääl teadmatus, organiseeriti sidet, et ümbruskonnast toimuvast infot saada.[8] Kuna püsis Otepää süütamise ja purustamise oht, olid 100 metsavenda (sh leitnant H. Pajo) Otepää ümbruses terve öö väljaastumiseks valmis.[9]

Elva vabanes kommunistide käest 9. juulil. Kohalikud kommunistid ja hävituspataljonlased lahkusid kiirustades, pidades omaenda antud tuld sakslaste omaks. Õhku lasti vaid raudteesild ja veepumbahoone, suur osa plaanitud hävitustööst jäi ära. Kohe seejärel tulid metsast välja metsavennad, lõid kohaliku omakaitse ja võtsid üle omavalitsuse. Kõikjale heisati Eesti lipud.[10]

10. juuli hommikul heisati Eesti lipp Otepää pritsimajale. Rahvas kogunes turuplatsile ja Eesti lipp heisati ka linnavalitsuse hoonele. Lauldi hümni ja Talpak pidas kõne: "Nüüd oleme jälle vabad, kuigi vaesed ja rüüstatud. Meil tuleb alata kõike jälle sealtsamast peale, kust algasime Vabadussõja algul. Meil on ainult paar peotäit padruneid" – ta tõstis need üles ja näitas rahvale – "nendega peame algama võitlust. Tooge lisa, mida keegi saab, olgu need laskemoon või laskeriistad, ükskõik missugused." Üle Otepää lendas lennuk, mis kohalike arvates oli Saksa oma ja pakkus neile kindlustunnet.[11]

Sellega asuti Otepääl avalikult Omakaitset üles ehitama. Kuna Otepääl oli kõik rahulik, suundusid sealsed võitlejad korralikult relvastatud salgana Talpaku juhtimisel appi Tartus puhkenud ülestõusule.[5] Otepää kaitseliitlased ja Omakaitse mehed, kes oli vallamajas valves, võeti kaasa ja asusid autodel teele Tartu poole.[12] Teel liitus otepäälastega mehi Paluperast ja Elvast, Nõos kohtuti Saksa luureüksusega. Lisandus veel kaks autotäit Valga mehi. Vaatamata sakslaste soovitusele oodata sõitsid neli autotäit mehi Tartusse ja võtsid osa lahingutest.[5] Samuti käis Tartus abiks salk Otepää tuletõrjujaid.[13]

Tartus puhastasid Otepää mehed kõigepealt "Punase Parkali" nahavabriku, kus teadete järgi oli end kindlustanud rühm kommuniste. See ei osutunud tõsiseks kindlustuspunktiks ja Otepää mehed asusid puhastama kesklinna. Kui õhtul teatati Nõukogude pealetungist Tähtveres, asusid Talpaku mehed seal positsioonile. Otepäälased jäid kohati tugeva pommi- ja kuulirahe alla, kuid naasid sellegipoolest mõni päev hiljem täies koosseisus Otepääle. Tagasiteel vangistati ka Tirul, kes toimetati samuti Otepääle.[5]

17. juulil taastati Elva politseijaoskond, mille teenistusalasse kuulus ka Otepää ja selle ümbrus. Jaoskonnaülem oli 1943. aastal J. Änilane.[14]

Otepääl jäi kahe võimu vahele kuus päeva, mille jooksul jõuti taastada omavalitsus ja välja anda oma postmark.[12] 17. juuli õhtul läbis Otepää esimene suurem Saksa üksus mootorratastel ja autodel. Sakslased võeti kohalike poolt lilledega vastu.[13] Esimesed sakslased tulid Otepääle ühel päeval lõuna paiku. Need olid luurajad kolmel külgkorvi ja kuulpildujaga mootorrattal. Nad jõudsid linnavalitsuse ette, kus kohalikud naised olid juba neid ootamas ja suure hurraaga vastu võtmas. Mootorratturid ajasid kohalikega juttu ja lahkusid, neile järgnes mõni tund hiljem sõjaväekolonn.[12]

Sakslased jõudsid Räbile kohalike mälestuste järgi 20. juulil. Külarahvas läks koos kariloomadega metsa peitu. Metsas elati umbes ühe nädala, seejärel tuldi kodudesse tagasi. Loomad olid metsas olemisega ära harjunud ja ei tahtnud enam sugugi koju minna. Ju nad teadsid, mis neid ees ootab, arvasid kohalikud.

Tõnise ja Leoski talust Räbil võtsid sakslased sõjaväe jaoks hobuseid. Sakslased elasid Räbil priskelt. Kui tallu tuldi, tehti kõigepealt mesipuud meest tühjaks. Agariku talus hävitati 4 mesilasperet, mesilased suitsetati tarust välja ja kogu mesi võeti ära. Järgmiseks tapeti söögiks kõik kanad. Elmar Austa mäletab, et nende peres jäi kogemata alles ainult üks must kana. Sakslased tapsid külas söögiks mitu siga.[15]

Sakslased lahkusid Räbilt 26. augustil.[15]

Päidla mehed Eesti vabastamislahingutes[muuda | muuda lähteteksti]

Talpak formeeris peamiselt Otepää meestest kompanii, et aidata lõpule viia Eesti vabastamine. Kõigepealt saadeti üksus koostöös sakslastega puhastama Rakke piirkonda, kus saadi keskmiselt 300 vangi päevas. Teiste seas võeti vangi 167. laskurpolgu ülem koos staabiga. Kui sakslased said uueks ülesandeks osaleda Tallinna vabastamisel, kutsusid nad kaasa ka Talpaku kompanii. Talpaku üksus tungis peale Saku–Nõmme suunal.[16]

Talpaku kompaniis oli Otepää rühm, aga peale selle ka Aakre ja Pühajärve mehed. Otepää rühma üks raskemaid lahinguid oli Mahtra lähedal, kus rühm võitles 7 kilomeetrit rindest põhja pool kiiluna Nõukogude positsioonide vahel.[17]

Langenuid oli üksuses kolm: seersant Jaan Laimets, kapral Kalju Kulasalu ja reamees Oskar Alev (Anni talust).[18]

Nõmme linna vabastamisel oli esimesena linna sisenejate seas Otepää meeste ratturrühm, kes võeti elanike poolt lilledega vastu. Kohe moodustati ka nõmmelastest Omakaitse üksus, mis liitus võitlejatega.[19]

Saksa okupatsiooni aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kui rinne jäi Leningradi all seisma, saadeti saksa sõdureid taludesse puhkama. Neid jaotati eri talude vahel.[20]

1941.–1942. aastal asus Kirepi külas sõjavangilaager, kust vange ka põgenes. Neid jälitas Omakaitse. Mõni põgenenud vang võiks eksida ka Päidla ümbrusse.

Piirkonda sattus Nõukogude parašütiste. Nende püüdmiseks korraldas Omakaitse koostöös sakslastega haarangu Marusoos.[21] Sinna visati lennukilt kolm parašütisti. Nõuni talumehed pidasid metsas sünnipäeva ja võtsid viina ning kirusid napsitamise ajal kõvasti venelasi. Võib-olla just sellepärast avasid parašütistid nende pihta tule ja tapsid talumehed. Üks sünnipäevalistest sai plehku.[22]

Haarangul pääsesid langevarjurid rõngast välja. Piirkonda kammisid Saksa sõjaväe tagavaramehed. Soost saadi kätte kaks mobilisatsioonist kõrvale hoidnud eestlast. Langevarjurid saadi hiljem kätte Võrumaal ja tapeti.[23]

1944[muuda | muuda lähteteksti]

14. augustil asus Otepääl Omakaitse Sakalamaa lahingrügemendi ülem kapten August Tiivel ja korraldas luuret Võru ja Antsla vaheliste Kurenurme ning Sõmerpalu jaamade suunas. 19. augustil asus Tiivel Elvas ja oli Tartumaa maleva ülema käsutuses.[24]

Sakslaste taganemine Otepäält algas 15. augusti paiku, kui Punaarmee oli jõudnud Kanepisse. Taganevad autodekolonnid ummistasid maanteed. Otepää vallamajas asusid omakaitselased põletama Kaitseliidu ja Omakaitse dokumente. Kui dokumente oli jäänud vähemaks, tuli teada, et venelased on jõudnud 3 km kaugusele Pilkusele. Kiiruga jõuti dokumendid põletatud, kirjutusmasin kiriku müüri äärde maha maetud ja vallamajast põgenetud.[25]

16. augustil saadeti Narva rindelt Tartu rindele abijõude, teiste seas kolmest pataljonist koosnev Paul Venti võitlusgrupp. Sellest Friedrich Kure pataljon (II/46) asus Elva kaitsele ja Enno Ranniku pataljon (I/46) Pangodi kaitsele. Kahe pataljoni vahel asus Luke metsa lõunaserval positsioonidele 1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon (Kristjan Pett). Tegemist oli esimese kaitseliiniga, mille taga Nõo joonel asus Saksa 11. diviisi mehitatud joon.[26]

Enne punavägede kohalejõudmist taandus läbi Päidla piirkonna Omakaitse Elva lahingpataljon (Tartumaa Omakaitse rügemendi IV pataljon) major Kusta Vesilo juhtimisel. 14. augustil asus pataljon Võhandu jõe joonel Osula rajoonis. Pataljoni 1. kompanii asus Pühajärvest edelas Härma rajoonis (praegu Märdi küla). Ülejäänud pataljon sattus 15. augustil kell 11:30 kokkupõrkesse olulise teeristi pärast Osulast 3 km põhja pool. Üks rühm kandis kaotusi ja jooksis laiali. Ülejäänud pataljon jätkas lahingut ja oli sunnitud taanduma Erastvere suunas.[24] Edasi taandus pataljon üle Kanepi Otepääle, kus pataljon tegi üheks päevaks peatuse. Seejärel taandus pataljon üle Elva ja Rannu Jõesuuni, kus jäi Emajõe rindele.[27][28] 19. augustil kell 8:00 asus pataljon Elvas ja tegeles enda korraldamisega.[24] Kui pataljon oli Kanepi ümbruses, saadeti Elvast Otepääle jahikomando leitnant Kriiski juhtimisel. (Idarindel olid jahikomandod tavaliselt partisanivastaseks võitluseks mõeldud 12-mehelised komandod.) Otepääl taheti pataljoni mehi koondada, kuid paljud läksid kodudesse laiali. Suurem koondumispunkt taganevatele sõduritele oli Elva, kust pataljon saatis mitmes suunas luureüksusi. Elva evakueerimise käsk ja taandumine Elvast toimus enne 24. augusti suuri lahinguid Elva ees.[29]

Elvas asunud üksused (mõeldakse eelkõige Kure pataljoni) tõmbusid pärast 19. augustit tagasi Nõkku, kui seda hakati ida suunast ähvardama. Sinna jäädi 23. augusti varahommikuni, kui Nõo jäi piiramisrõngasse ja pataljon pidi Emajõe suunas välja murdma.[30]

17. augustil langes Otepää–Kanepi maanteel Mäe-Orase talu juures leitnant Rudolf Tarik, kes oli Vabadussõja ajal olnud Otepää Kaitseliidu organiseerijaks.

Elva ja Päidla vahelise ala kaitse põhiraskus langes 12. Luftwaffe välidiviisile, mis oli 1943. aastast võidelnud põhjarindel Venemaal ja erinevalt mitmest teisest lennuväe välidiviisidest võitlusvõimeline üksus. Diviisiülem oli kindralmajor Gottfried Weber. Diviis koosnes 23., 24. ja 25. jäägerrügemendist (igaühes 2 pataljoni), suurtükiväerügemendist, füsiljeerpataljonist ja teistest toetusüksustest.[31] Diviisis võitles sakslaste kõrval eestlasi, kes olid sinna sattunud näiteks piirikaitserügementide tagavararügemendist. Diviisiülem, kes oli juba 1941. aastal Eestis võidelnud, suhtus eestlastesse suure sümpaatiaga.[32]

19. august[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks päevaks valitses rinde tagalas Elva ümbruses juba taganemismeeleolu. Teedeamet tahtis õhtul Elvas juba raudteed õhku lasta. Sagenes ka marodööritsemine taanduvate Saksa vägede poolt. Elva ümbruses toimus rüüstamisi.

Õhtul kell 17 noomis Omakaitse vahtkond Laguja teeristil rüüstavaid saksa sõdureid. Seepeale piirasid sakslased vahtkonna ümber ja võtsid eestlastelt ära 7 püssi. Märgiti, et rüüstajate üksuse väliposti number oli 17664 ja auto numbrimärk WH 313802.[33] 1940. aasta seisuga vastas see väliposti number XXVIII armeekorpuse juurde kuulunud 428. luureteenistuse 3. kompaniile (raadioluure).[34]

Lisaks rüüstamisele tuli ümbruskonnas, sh Pangodi ja Illi külas, ette ka vägistamiskatseid. Kuna 1941. aastal pääses piirkond punaste poolt rüüstamisest, andis toimuv kohalikele punastele alust kihutuskõneks sakslaste vastu.[35]

Nõukogude allikate väitel süütasid Otepää valla omakaitselased 19. augustil Otepää kiriku kõrval asunud vallamaja, järgmisel päeval süüdati Pühajärve saeveski.[36]

20. august[muuda | muuda lähteteksti]

Ööl vastu 20. augustit grupeeriti Kanepi piirkonnas takerdunud Punaarmee 122. laskurkorpuse jõud ümber, parema tiiva kaitseks Karaski–Jõksi joonele jäeti vaid kaks laskurpolku. Ülejäänud korpuse väeosad koos tugevdusjõududega koondati pealetungi kesklõiku, lääne pool Kanepit asuvasse metsa. Varajastel hommikutundidel jätkasid Saksa väed vastupanu endistelt positsioonidelt, kuid olid sunnitud piki Võru–Tartu maanteed edasitungiva 116. laskurkorpuse survel ka 122. laskurkorpuse parema tiiva eest taanduma. Seda ära kasutades tungisid 122. laskurkorpuse põhijõud kohe Elva suunas. Korpuse vasakul tiival murdis 43. laskurdiviis keskpäeval läbi sakslaste kaitse ja alustas pealetungi Otepää suunas.[37]

Pealetung algas "Stalini orelite" tulelöögi, pommiplahvatuste ja tankiroomikute müraga. Kell 15:30 läbisid 43. laskurdiviisi eelsalgad Krüüdneri–Luigasti–Puugi piirkonna, liikudes edasi Lutike–Neeruti kõrgustike poole. Sinna jäi lahingumüra pidama kaheks päevaks, liikudes siis jälle edasi.[38]

Saksa XXVIII armeekorpus oli alustanud taandumist uuele positsioonile juba öösel. Päidla piirkonnas seisis Punaarmee vastas 12. Luftwaffe välidiviis, millel kella 19-ks oli kontakt vastasega vaid luuregruppide tegevuse kaudu. Kontakt vastase luuregruppidega oli Neeruti mõisa juures ja Saksa julgestusel Pangodi mõisa juures. 30. Jalaväediviisi ees oli lahingukontakt väikeste vastase gruppidega Pilkuse vallamaja piirkonnas ja Mäeküla juures.[39]

Omakaitse üksustest asusid hommikul (kell 8:05 seisuga) Elvas major Vesila pataljon ning Tartu ja Võru jahikomandod. Neile lisandusid üksused Kambjas. Kambja omakaitselased (tekstist ei selgu, kas Kambjas või Elvas asudes) soovisid jääda kohale, et takistada sakslaste rüüstamisi. Vesila pataljon oli ametis uuesti formeerimisega pärast talude evakueerimist.[33]

Pärastlõunal, õhtul või öösel löödi 30. jalaväediviisi juures Alakülast põhjas ja Pilkuse mõisast kagus tagasi 3 pataljonisuuruste jõududega tehtud rünnakut. Üks punaväe tank lasti võitlusvõimetuks. 12. Luftwaffe välidiviisi ees tõi vastane pärastlõunal peavõitlusliini ette ühe luuregrupi. Edelast Elva suunas 2 pataljoniga edasiliikuv vastane jõudis Ennost itta jäävasse metsa.[40]

21. august[muuda | muuda lähteteksti]

30. jalaväediviisi juures saavutas üks vastase varahommikune rünnak Otepäält (NNO) kirdes sissemurde, mis riivistati oma jõudude tagasitõmbamisega joonele: Otepää kirik – Vana-Otepää mõisast edelas asuv veski. Uus tugev rünnak hilisel pealelõunal pandi seisma üldisel joonel Otepää kirik – järv ruudus VB 7 – Vana-Otepää mõis. Vasturünnak oli kella 19-se seisuga ettevalmistamisel. Mitmed kuni 2 kompanii suuruste jõududega tehtud rünnakud Pilkuse mõisa ja Otepää juures löödi tagasi ning 5 pataljonisuurust rünnaku lähtealal asuvat vastase üksust hajutati. 12. Lw-välidiviisi juures löödi tagasi vastase kuni kahe kompanii suuruste jõududega tehtud rünnakud Neeruti mõisa juures ning meie postide vastu Tamsa (UZ 3), Illi ja punkt 69,1 juures. Rünnakute tulemusena pidi tugipunktid hiljem tagasi tõmbama.[40]

Kuna arvestati Punaarmee jätkuvate rünnakutega Otepää piirkonnas ja laiaulatusliku edasitungiga Elva suunas, kasutades ära metsi mõlemal pool Elvat, otsustas XXVIII armeekorpus õhtul tõmbuda lühendatud rindejoonele: Otepää kirik – punkt 145,0 – punkt 107,9 – punkt 99,8 – järve lääneserv sellest põhjas – Laguja ja julgestusi tugevdada Elvast lõuna ning ida pool.[40] 30. jalaväediviisi lõigus löödi vastase sissemurre hilistel õhtutundidel tagasi, mis võimaldas segamatult taandumist läbi viia. Taandumine viidi läbi öösel ja õnnestus ilma vastasepoolse segamiseta.[41]

21. augusti lõuna paiku algas Otepää suurtulekahju, mis möllas veel järgmisel päevalgi. Hävis peamine osa linnast ja ligi pooled hooned. Süütamise kohta on versioone vähemalt viis. Pole selge, kas tuli sai alguse punaarmeelaste või sakslaste tegevusest, kas kasutati leekkuule või leegiheitjaid ja kas linn süüdati pritsimaja tornist või kirikutornist. Tulekahju levimist soodustas edelatuul.

Kalmistu juures ja kesklinnas põlesid kõik majad. Alles jäi ainult punane kivist kooperatiivi maja. Ülalpool jäid majad alles, aga Palupera pool põles kõik ära. Samuti põles vallamaja. Lisaks Otepääle panid taganevad Saksa üksused leekkuulidega põlema ka kõik Vallimäe juures.[25]

22. august[muuda | muuda lähteteksti]

Nõo ja Elva vahelises alas oli Tartut kaitsva Wagneri võitlusgrupi ja 18. armee rindejoone vahel lõhe, kuhu olid sisse tunginud punaväe eelüksused. Tänu 11. jalaväediviisi visale vastupanule oma kaitsejoonel suutsid sellesse lõhesse tungida "Nordlandi" 11. soomustatud luurepataljoni masinad (Sd.Kfz. 251) koos toetusüksustega, luua vastase eelüksused laiali ja luua 22. augustil Viisjaagu juures ühendus 12. Lw-välidiviisiga. Tegu oli siiski vaid kontaktiga, püsiva rindejoone moodustamiseks jõude ei olnud. Parema tiiva kaitseks moodustas Wagner "Nordlandi" luurepataljoni ülema Rudolf Saalbachi juhitud tõkkeüksuse, kuhu kuulusid tema pataljon, üks 58. suurtükirügemendi II divisjoni patarei, mõned rünnakkahurid ja 676. pioneeripataljoni tankirusikatega varustatud kompanii.[42]

Varahommikul ründas Punaarmee kahe kompanii jõududega 30. jalaväediviisi (staap Meegaste koolimajas) kaitstud taluhoonestust Otepää kirikust 800 meetrit lõunas ja jätkas kontsentreeritud rünnakut ennelõunal juba pataljoni jõududega, kuid ei saavutanud mingit edu. Päeva jooksul löödi siin tagasi (osaliselt vasturünnakutega) veel 4 pataljoni jõududega tehtud vastase rünnakut, kusjuures Saksa pool kandis tuntavaid kaotusi. Kastolatsi mõisast loodesse liikumas nähti veokeid jalaväe ja tankitõrjekahuritega. 12. Lw-välidiviisi (staap Palupera mõisas) parema tiiva välisserval löödi tagasi üks kompaniisuuruste jõududega tehtud rünnak. Üldiselt oli diviisi lõigus vaid vastasepoolne luuregruppide tegevus. Nõrk vastase vägede liikumine Elvast kirdesse jäävas piirkonnas.[41]

22. augusti õhtuks oli Punaarmee 122. laskurkorpuse 189. laskurdiviis jõudnud Elva linnast kagus Elva jõeni ning hõivanud Varesepalu, jätkates lahingut sellest ida pool. 98. laskurdiviis oli jõudnud Päidla–Kiisa joonele. 43. laskurdiviis (välja arvatud üks polk, mis asus Väikese Emajõe idakaldal Pühajärvest kuni Turuni) pidas teist päeva tänavalahinguid Otepää linnas.[43]

XXVIII armeekorpus ootas 23. augustiks vastase tugevat survet 30. jalaväediviisi Pühajärvest põhjas asuval uuel peavõitlusliinil ja 12. Lw-välidiviisi paremal tiival. Elva linnale, kus asuvad vaid meie nõrgad üksused, nähti ohtu rünnakuks kagus asuvatest metsadest lähtuva vastase poolt. 30. jalaväediviis tõmmati öösel tagasi joonele Pühajärve põhjatipp – Kastolatsi mõis.[41] Taandumine kulges plaanipäraselt ja vahejuhtumiteta.[44]

Palju Otepää rahvast oli varjul Kastolatsi külas Metsakuru talus. Venelased tulid ülevalt mäest alla, lapsed jooksid nende eest läbi peedipõllu metsa. Venelased hõikasid neile: "Не бойтесь, не бойтесь, мы не немцы!"[45]

Rinne püsis Otepää juures kaks nädalat, suur hulk Otepää rahvast ja noori oli kariloomadega metsas varjul, kuhu oli ka midagi laagritaolist püsti pandud. Rindejoon jooksis Loodi veski juurest mööda Elva jõge. Ühel pool oli kivihunnikus Saksa kuulipildujapesa, teiselt poolt võsa tagant kaseküüni juurest tulistasid venelased. Vahel oli kraav, lage nurm ja pikk hein.[46]

Peremees Arnold Kase Mustalätte talust oli saanud metsas laagris olles pommikilluga selga haavata. Ta läks vene tohtri juurde, kes oli talle mingit rohtu andnud. Ükskord tulid metsast kaks vene sõdurit ja kutsusid Kase välja ning käskisid tal saapad jalast võtta ja andsid oma säärikud asemele. Külarahvas tõdes seepeale, et venelased olid sakslastega võrreldes tõelised röövlid – sakslased tõid kommi ja šokolaadi, ei röövinud kunagi. Arnold tuli aga tagasi, hüppas ühelt jalalt teisele ja ütles: "Näed sa, ma olen elu aeg tahtnud endale botinkasid – nüüd saingi."[47]

23. august[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude väed jätkasid edasitungi, 189. laskurdiviis pidas lahingut Elva pärast. 98. laskurdiviis ületas Kutsari juures Elva jõe ja liikus edasi Uderna suunas. 43. laskurdiviis hõivas Otepää täielikult ja tungis edasi Puka–Palupera suunas.[48]

Varahommikul teatas 12. Luftwaffe välidiviis, et selle paremal tiival löödi tagasi 2 vastase pataljoni jõududega ja 3 kompanii jõududega rünnakut. Peedu jäeti vastase tugeva surve all maha. Järgnev vastase sööstrünnak linnast läänes löödi tagasi.[44]

30. jalaväediviisi juures löödi Turust põhjas, Pühajärve põhjatipus ja Otepääst läänes tagasi mitmed luurerünnakud. Pühajärvest kagus toimus mõlemapoolne luuregruppide tegevus. 12. Lw-välidiviisi (staap viidi uude juhtimispunkti Palupera mõisast 1 km põhjas asuvates taluhoonetes) lõigus löödi vasturünnakuga tagasi kahe kompanii jõududega tankidest toetatud rünnak Päidla mõisa juures ja ühe kompanii jõududega kagust tulnud rünnak Elvale. Tugev vastase luuregruppide tegevus meie julgestuste ees Elvast idas ja põhjas. Üks 30-meheline vastase rühm, mis oli imbunud Kulbimäe juures olevasse metsa, tõrjuti tagasi. Tugevasti motoriseeritud liiklus (veokid, nähtavasti ka tankid) Tamsast Elvasse. Näha ka liiklus Tamsast lõunasse.[44]

Ilmselt just nendes lahingutes langenud kahe eestlase ja kahe sakslase hauad on Hellenurme mõisa kalmistul.[49]

30. jalaväediviisi lõigus Pühajärvest kirdes ründas vastane kell 19:00 ühe kompanii jõududega, kuid ei saavutanud mingit edu. 12. Lw-välidiviisi lõigus löödi pealelõunal ja õhtutundidel tagasi mitu vastase kompanii kuni pataljoni suuruste jõududega rünnakut. Üks sissemurre Leivaste juures puhastati ja likvideeriti. Pealelõunasel ajal täheldati vaenlase liikumisi kagust loodesse. Arvestades vastase asetusi rünnaku lähtealadel ja nende liikumisi tuleb arvestada tugevate rünnakutega kogu korpuse rindelõigus.[50]

24. august[muuda | muuda lähteteksti]

Hommikul kell 3 allutati armeegrupile Narva Strachwitzi soomusüksus, mis oli suuremas osas jõudnud Elvasse.[51] Üksuse juhiks määratud kindralleitnant Walter Charles de Beaulieu andis käsu alustada rünnakut olemasolevate tankidega, ootamata ära kõigi jõudude koondamist. Ei ole teada, mitu soomusmasinat sellest osa võttis. Väegrupi Nord lahingupäevikus räägitakse 9 tankist.[52]

Sakslased proovisid Tamsa lahingus anda vastulööki, mis ebaõnnestus.

Nõukogude allikate väitel kuulus Strachwitzi võitlusgruppi üle 200 soomusmasina. Tamsa rajoonis polevat punavägedel tanke üldse olnud. Saksa soomusmasinate tee tõkestasid kaks tankitõrjesuurtükkide polku, tiibadel võtsid samal ajal positsioonid sisse kaks jalaväepolku. Saksa vägedele andsid õhust löögi mitu Nõukogude eskadrilli. Erakordselt äge lahing vaibus alles õhtuks, kui ööpimedust jäid lõhestama vaid helgiheitjate kiirtevihud ja Tartu poolt paistva hiigeltulekahju kuma.[38]

Kui soomusüksus oli jõudnud Tamsani, asusid lahinguväljale juurde toodud Punaarmee üksused soomusüksust tiivalt ründama, et see sisse piirata. 189. laskurdiviisile lisandusid 326. ja 98. laskurdiviis ning arvukalt suurtüki- ja soomusüksusi. Sissepiiramine õnnestuski. Väiksem rühm Saksa tanke, mis tungisid Miku kaudu Luke suunas, hävitati 1246. tankitõrjedivisjoni poolt.[53]

Mõistes olukorra tõsidust, andis väegrupp Nord Strachwitzi soomusüksusele korralduse mitte lasta end puruks lüüa, vaid tugevama vastupanu kohtamisel taanduda Elva suunas ning liikuma läbi Viljandimaa Tartu alla. Seda käsku loeti nii oluliseks, et saadeti ka 12. Lw-välidiviisi staapi, kes pidi selle viivitamatult Strachwitzi soomusüksusele edasi andma. Paraku jäi korraldus aga hiljaks, kuna soomusüksus oli juba kandnud raskeid kaotusi ja võitles oma eksistentsi eest. Ilmselt jõudis väegrupi käsk siiski kohale, sest soomusüksus pööras otsa ringi, tungis piiramisrõngast läbi ja murdis end välja Puhja.[53]

30. Jalaväediviisi lõigus ründas vastane päeva jooksul mitu korda kompaniisuuruste jõududega meie positsioone Pühajärve põhjatipu juures ja 2 kompaniiga meie lahingeelposte kõrgendikul 145,0 (2 km Otepäält loodes). Meiepoolne luuregruppide tegevus Pühajärvest lõunas. 12. Lw-välidiviisi lõigul Mõrtsukalt läänes sunniti taanduma mõned vastase tankid. Üks vastase 2 kompanii jõududega ja 6 tanki toetusel toimunud rünnak Kulbimäelt lõunasse löödi tagasi, kusjuures 4 tanki lasti võitlusvõimetuks. Elva juures ja sellest kagus elav tulevahetus ja vastasepoolne aktiivne luuregruppide tegevus. Täheldati Mõrtsukast põhja jäävalt alalt põhja suunas vastase sissevoolavaid jõudusid (ca. 1 pataljon jalaväge ja üksikud PaK-id). Kogu korpuse lõigus oli päeval palju vastase sisselende ründelennukitega koos pommitamiste ja pardarelvade kasutamisega meie positsioonide ja tagalaalade vastu.[50]

12. Lw-välidiviisi lõigus saavutas vastane 19:00 paiku Leivaste juures sissemurde, mis vasturünnakuga likvideeriti. Elvat tabas raske üha tugevnev vastase suurtüki, miinipilduja ja tankitõrjesuurtükkide tuli ning tugevnev surve kagust, idast ja põhjast. Korpuse üksused said taandumiskäsu.[54]

24. augustil teatas Punaarmee Päidla ja Kääni vabastamisest.[55]

25. august[muuda | muuda lähteteksti]

Punaarmee vallutas Elva.[56]

Vaatamata vastase ägedale suurtükitulele ja ründelennuväe lainetele Elvale ning sellest lõunasse viivale teele kulges 12. Luftwaffe välidiviisi taandumine üldiselt plaanipäraselt ja oluliste materjalikaotusteta. Diviisi alal Elva juures tegutsesid vastase ründelennukite lained.[54]

Sõja mõju tsiviilelanikele[muuda | muuda lähteteksti]

Ka venelased ei puutunud Räbi külas inimesi ega röövinud. Kui rinne edasi läks, võeti Mäe-Agarikult hobune ja Agarikult vanker kaasa.[15] (pole täiesti selge, kas see lause puudutab 1941. või 1944. aastat)

Otepää ümbruses tuli röövimisi ja tapmisi punaarmeelaste poolt siiski ette. Näiteks on apteeker Kuusk rääkinud Oskar Looritsale, kuidas 23. augustil tulid punaväelased tema isatallu Otepää lähedal. Kuusk peitus põrandalaudade alla, mil tema isa ja teised talunikud käsutati vedama haavatud punaarmeelasi. Kuusk kuulis venelaste käsku lasta kõik talunikud maha, kui haavatud on sihtkohta jõudnud. 25. augustil vallutati Otepää tagasi (?), kuid ükski talunikest ei naasnud.[57]

Loodi veski juures oli rahvas metsas, kuni rinne kaugemale liikus. Venelased tulid sinna suhteliselt viisakalt ja ütlesid, et ärgu nad metsast välja tulgu, nad löövad enne sakslased öösel välja. Seejärel tulistasidki nad öö läbi seda metsa, kust sakslased olid juba ammu ära läinud. Metsakuru tallu naastes oli pilt hirmus: toad olid lagastatud ja prahti täis, sahvrisse oli situtud, ümber maja oli kõik kaevikuid täis kaevatud. Osad sead olid tapetud. Lahinguväljale jäi maha ka palju laipu. Kaks laipa olid maetud talu maa peale, üks oli jäetud talu juurde ja sinel peale tõmmatud, kuid ühtegi dokumenti ei olnud. Elanikud teatasid sellest staapi ja surnud maeti mujale.[58]

Nädal pärast sakslaste lahkumist korraldati mobilisatsioon Punaarmeesse. Värbamist korraldati Maaritsa õigeusu kirikus. Seal oli aga võimalik ka mobilisatsioonist pääseda, näiteks sai Jaan Lausing vabastust Loodi veski pärast, mis oli vahepeal kooperatiivi omaks kuulutatud ja kuhu ta möldriks määrati.[59]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Otepää Teataja 27.06.1942, lk 4.
  2. Otepää Teataja 4.12.1941, lk 2.
  3. 3,0 3,1 Otepää Teataja 16.08.1941, lk 2.
  4. Otepää Teataja 9.12.1941, lk 2.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Tartut vabastamas. Otepää Teataja 14.07.1941, lk 2.
  6. Eesti Sõna 10.07.1942
  7. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 85.
  8. Otepää Teataja 10.07.1942, lk 1–2.
  9. Otepää Teataja 14.07.1942, lk 2.
  10. Otepää Teataja 10.07.1943, lk 1–2.
  11. Otepää Teataja 10.07.1942, lk 2.
  12. 12,0 12,1 12,2 Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 83.
  13. 13,0 13,1 Otepää Teataja 18.07.1941, lk 1.
  14. Otepää Teataja 20.07.1943, lk 1.
  15. 15,0 15,1 15,2 Räbi küla
  16. Otepää Teataja 11.09.1941, lk 1.
  17. Otepää Teataja 13.09.1941, lk 2.
  18. Eesti Sõna, 28.05.1942
  19. Otepää Teataja 30.08.1941, lk 1.
  20. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 87.
  21. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 53.
  22. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 85–86.
  23. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 86.
  24. 24,0 24,1 24,2 Operatiivteated omakaitseüksuste tegevuse kohta. ERA.R-358.2.23
  25. 25,0 25,1 Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 94.
  26. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas 9. Lk 53.
  27. Saaga ERA.4996.1.184:173
  28. Saaga ERA.4996.1.184:200
  29. Saaga ERA.4996.1.184:202
  30. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas 9. Lk 55.
  31. Lexikon der Wehrmacht
  32. Mart Laar. Emajõgi 1944. 2005. Lk 55.
  33. 33,0 33,1 Saaga ERA.4996.1.184:193
  34. Feldpost Numbers of World War II
  35. Saaga ERA.4996.1.184:194
  36. Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 40.
  37. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 274.
  38. 38,0 38,1 Vabaduse koidikul: dotsent Anatoli Miti mälestusi. TRÜ, 16.10.1970
  39. XXVIII armeekorpuse ettekanded
  40. 40,0 40,1 40,2 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  41. 41,0 41,1 41,2 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  42. Mart Laar. Emajõgi 1944. 2005. Lk 83.
  43. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 275.
  44. 44,0 44,1 44,2 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  45. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 84–85.
  46. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 95.
  47. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 96.
  48. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 277.
  49. Middendorffide perekonnakalmistu ja kabel
  50. 50,0 50,1 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  51. Mart Laar. Emajõgi 1944. 2005. Lk 93.
  52. Mart Laar. Emajõgi 1944. 2005. Lk 94–95.
  53. 53,0 53,1 Mart Laar. Emajõgi 1944. 2005. Lk 95.
  54. 54,0 54,1 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  55. Rahva Hääl, 26.08.1944
  56. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 282.
  57. Saaga ERA.4996.1.184:163
  58. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 96–97.
  59. Jaan Lausing, Tarmo Lausing. Mees, kes jäi ellu. Taadu. Otepää jne 2018. Lk 105.

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.